Spordiklubi Deporte

Võru linna 242. sünnipäeva sportlik programm jätkus 22. augustil traditsioonilise 1784 meetri teatejooksuga. Seminari väljakul toimunud võistlusel läbis esimene vahetus 1000 meetrit, teine 700 meetrit, kolmas 80 meetrit ning viimane lõpetas sümboolse nelja meetriga.
Tänavune teatejooks pani osalejad korralikult proovile, sest ilm oli kehv ja jooksutingimused tavapärasest keerulisemad. Sellest hoolimata oli rajal palju võistlusindu, head meeskonnavaimu ja tugevaid emotsioone. Spordiklubi Deporte oli 22 võistkonna seas esindatud koguni seitsme tiimiga – nelja põhivõistkonna ja kolme järelkasvutiimiga.

Meie klubi saavutas spordiklubide arvestuses kaksikvõidu ning Spordiklubi Deporte 1 läbis raja ajaga 5.03,7. See oli mitte ainult spordiklubide arvestuse võiduaeg, vaid kogu võistluspäeva kõige kiirem tulemus 🤩!

Meie tulemused spordiklubide arvestuses:
Spordiklubi Deporte 1 – I koht, aeg 5.03,7. Koosseisus Jürgen Külm, Taavi Palo, Anne Lee Tiks ja Marju Parv;
Spordiklubi Deporte 2 – III koht, aeg 5.32,5. Koosseisus Rauno P***t, Mirelle Vetemäe, Merlin Mürk ja Stina Kraam-Aarand;
Spordiklubi Deporte 3 – V koht. Koosseisus Renee Uibu, Mari-Liis Soovik, Timo Tambets ja Siret Haidak;
Spordiklubi Deporte 4 – VI koht. Koosseisus Riina Lepistik, Pille Blum, Margus Helm ja Kirsika Kuusik;
Spordiklubi Deporte järelkasv 2 – VII koht. Koosseisus Riko Parv, Harald Maask, Jasmiin Kuusik ja Artur Maask;
Spordiklubi Deporte järelkasv 1 – VIII koht. Koosseisus Adeele Palo, Jakob Palo, Gustav Palo ja Stig Aarand;
Spordiklubi Deporte järelkasv 3 – IX koht. Koosseisus Elisabeth Eenlo, Hugo Kala, Annemary Eenlo ja Annabella Aarand.

Lisaks esindasid klubi edukalt perekondade arvestuses Taavi Palo, Kaidi Salujõe, Adeele Palo ja Jakob Palo, kes saavutasid kuni 100-aastaste vanusesumma arvestuses II koha 🥰.
Müts maha kõigi meie klubiliikmete, noorte järelkasvu ja perede ees! Kehv ilm ei võtnud kelleltki ära soovi rajale minna ja endast proovile panna 💙.

Kui soovid samuti kiiremini joosta, parandada oma vormi või lihtsalt liikuda koos toetava ja eesmärgipärase seltskonnaga, siis tule Spordiklubi Deporte treeningutele! Meie juurde on oodatud nii lapsed kui ka täiskasvanud. Sõltumata sellest, kas oled alles alustamas või soovid oma senised tulemused uuele tasemele viia. Rohkem infot treeningute ja klubiga liitumise kohta leiad 👉 www.deporte.ee või saates kiri [email protected]

Aitäh Võrumaa Spordiliidule ja Võru linnale hästi korraldatud võistluse eest 🥰!

Fotod: erakogu, Võrumaa Spordiliit

21. augustil toimus Võrumaa jooksu- ja kõnnisarja IX etapp, milleks oli 10. Ummamuudu Liina Üüjuusk ja -käümine. Meie klubi jaoks oli tegemist tõelise „kodujooksuga“ ning paljude klubiliikmete jaoks ühe hooaja oodatuima spordiüritusega. Pikemal, ~10 km distantsil esindas meie klubi 18 liiget, lühemal, ~5 km distantsil kolm liiget ning minijooksul osales kolm meie klubi välejalga 🥰.

Spordiklubi Deporte tulemused ~10 km distantsil:
Jürgen Külm 4. koht (M21 2. koht), aeg 34:11;
Taavi Palo 20. koht (M30 9. koht), aeg 37:45;
Rauno P***t 25. koht (M30 13. koht), aeg 39:18;
Mirelle Vetemäe 41. koht (N 6. koht, N30 4. koht), aeg 41:27;
Anne Lee Tiks 54. koht (N 8. koht, N21 2. koht), aeg 43:30;
Merlin Mürk 63. koht (N 10. koht, N30 6. koht), aeg 44:23;
Danel Kangro 64. koht (M30 20. koht), aeg 44:32;
Kaidi Salujõe 72. koht (N 13. koht, N40 2. koht), aeg 45:27;
Mari-Liis Soovik 74. koht (N 15. koht, N30 7. koht), aeg 45:40;
Siret Haidak 93. koht (N 20. koht, N40 5. koht), aeg 47:32;
Tanel Parm 102. koht (M21 15. koht), aeg 48:15;
Riina Lepistik 114. koht (N 26. koht, N60 1. koht), aeg 48:56;
Marju Parv 117. koht (N 27. koht, N50 2. koht), aeg 49:09;
Stina Kraam-Aarand 137. koht (N 36. koht, N30 18. koht), aeg 50:57;
Aimar Parve 144. koht (M40 30. koht), aeg 51:29;
Leeni Seppel 196. koht (N 66. koht, N40 15. koht), aeg 58:08;
Timo Tambets 209. koht (M40 36. koht), aeg 59:51;
Margus Helm 229. koht (M50 18. koht), aeg 1:05:45.

Spordiklubi Deporte tulemused ~5 km distantsil:
Ruudi Parv 25. koht (M12 6. koht), aeg 24:22;
Elisabeth Eenlo 120. koht (N12 16. koht), aeg 33:47.

Võrumaa jooksu- ja kõnnisarja hooaja lõpuni on jäänud veel kom etappi. Enne järgmist etappi osaleb enamik meie klubiliikmeid Tallinna Maratoni raames erinevatel jooksudistantsidel. Kui ka sina tahad joosta kiiremini, treenida järjepidevalt ja teha seda koos motiveeritud seltskonnaga, siis tule Spordiklubi Deporte treeningutele ja saa osaks meie jooksuperest 😍! Rohkem infot www.deporte.ee ning [email protected]

Fotod: erakogu, Võrumaa Spordiliit

Tule treeningutele ja liitu meie klubiga 💙!

14.–15. augustil toimus Tallinnas Ülemiste Ööjooks, mis tõi kahe päeva jooksul rajale nii harrastus- kui ka võistlusjooksjad. Reedel, 14. augustil olid kavas Neptunas 10 km, Stebby 5 km, 5 km kostüümijooks ning Ville Vikingi lastejooksud. Laupäeval, 15. augustil joosti Sportlandi 21,1 km poolmaraton, ainult naistele mõeldud Sportlandi 10,54 km jooks ning Würthi 5,27 km jooks.

Meie klubiliikmed Kaidi Salujõe ja Taavi Palo osalesid mõlema päeva jooksudel 🥰. Reedel olid mõlemad 10 km stardis. Kaidi Salujõe läbis raja ajaga 47:30, mis andis talle üldarvestuses 268. koha, naiste arvestuses 42. koha ning N40 vanuseklassis 11. koha. Taavi Palo lõpetas samuti ajaga 47:30, saavutades üldarvestuses 270. koha.

Laupäeval osalesid Kaidi ja Taavi poolmaratoni distantsil. Taavi läbis 21,1 km uue isikliku rekordiga 1:23:37, mis andis talle üldarvestuses 28. koha 🥳. Kaidi finišeeris ajaga 1:41:13, saavutades üldarvestuses 140. ning naiste arvestuses 24. koha.

4. augustil toimus Tartumaa jooksu- ja kõnnisarja kümnes etapp, milleks oli Kambja Tervisejooksud III etapp, mis oli ühtlasi ka Kambja Tervisejooksude sarja viimane etapp. Distantsiks oli ~10 kilomeetrit. Jürgen Külm läbis raja ajaga 34:11, mis andis talle üldarvestuses I koha 🤩. Samuti saavutas ta kolme sarja kokkuvõttes sarja üldvõidu. Stina Kraam-Aarand läbis rajaga ajaga 57:49, mis andis talle 82. koha (N 23. koht). Sarja üldkokkuvõttes saavutas ta 60. koha ning naiste arvestuses 20. koha 😊.

7. augustil toimus Põlva järve jooks. Võistlejad läbisid kiire 4,3 kilomeetrise raja ümber Põlva järve. Taavi Palo läbis raja ajaga 15:13, mis andis talle üldkokkuvõttes 7. koha ning M21 4. koha. Kaidi Salujõe saavutas ajaga 18:29 30. koha (N 4. koht, N40 1. koht) 🥳. Riina Lepistik läbis distantsi ajaga 20:06, mis andis talle 42. koha (N 8. koht, N60. 1. koht) 🥳.

Täna, 3. augustil, sai Spordiklubi Deporte ametlikult kuueaastaseks 🥹💙. 2020. aastal tuli meie klubi asutaja, Jürgen Külm, Võrru mõttega luua midagi sellist, mida siin veel ei olnud. Jooksmine oli talle südamelähedane ning äsja kõrgkooli lõpetanud, motivatsioon oma teadmised ja ideed päriselt ellu viia oli tal suur. Nii sai alguse Spordiklubi Deporte 🥰.

Kuue aastaga on ühest ideest kasvanud palju enamat kui lihtsalt treeninggrupp. Deporte on kujunenud kogukonnaks, kuhu on koondunud äärmiselt toredad, sihikindlad ja inspireerivad inimesed. Meie seas on erineva tausta, taseme ja eesmärkidega jooksjaid, kuid meid ühendavad soov areneda, liikuda edasi ja üksteist toetada. Igaühel meist on teistele midagi õpetada ning iga klubiliige annab Deportele oma näo ja väärtuse 🤩. Oleme koos läbinud tuhandeid treeningkilomeetreid, võistelnud, püstitanud isiklikke rekordeid, tulnud toime raskemate hetkedega ning rõõmustanud üksteise õnnestumiste üle. Just need ühised kogemused ja inimesed on põhjus, miks Deporte on täna selline klubi, mille üle saame siiralt uhked olla 🥰.

Spordiklubi Deporte treeningutele on oodatud kõik, sõltumata vanusest või senisest jooksutasemest. Meie kõige noorem liige on 9-aastane ja kõige vanem 63-aastane. See näitab hästi, et treenimine ja jooksmine võib ühendada väga erinevas vanuses inimesi 😊. Tähtis ei ole see, kui kiire sa täna oled, vaid soov areneda, regulaarselt liikuda ja olla osa toetavast seltskonnast.

2026. aasta toob kaasa ka järgmise suure sammu. Soovime hakata osaliselt treeninguid läbi viima Tartus. Sügisest alustab Jürgen Tartu Ülikoolis kehalise kasvatuse ja spordi magistriõpinguid ning ka mitmed meie klubiliikmed on osaliselt Tartusse kolinud või viibivad seal sageli. Loodus tühja kohta ei salli. Kui Tartus on meie inimesed, energia ja soov koos treenida, peab sinna jõudma ka Deporte 🥰. Täpsem info selle kohta tuleb septembris!

Suur aitäh kõigile, kes on nende kuue aasta jooksul meiega treeninud, võistelnud, kaasa elanud, klubi arengusse panustanud või meid muul viisil toetanud 😍. Eriline tänu kuulub meie peatoetajale 4Sport.ee ning Kaupo ja Aivole, kelle usaldus ja järjepidev toetus on aidanud klubil areneda ning oma eesmärke ellu viia. Selline koostöö annab meile kindluse vaadata julgelt tulevikku ja seada järjest suuremaid sihte 🤝. Deporte ei ole ainult nimi ega treeningplaan. Deporte on inimesed, kes usuvad, et koos on võimalik jõuda kaugemale kui üksi. Trennis kohtume! www.deporte.ee

31. juulil toimus Võrumaa jooksu- ja kõnnisarja järjekordne etapp – 1. Tiri jooks ja kõnd. Kuna võistlus toimus esimest korda, oli rada peaaegu kõigile osalejatele uus ning stardi eel ei osatud täpselt aimata, millised katsumused ees ootavad. Spordiklubi Deporte oli võistlusel esindatud 17 liikmega 😊.

Spordiklubi Deporte tulemused ~8,5 kilomeetri distantsil:
Taavi Palo 8. koht (M30 3. koht), aeg 35:11;
Rauno P***t 16. koht (M30 9. koht), aeg 37:37;
Anne Lee Tiks 31. koht (N 4. koht, N21 1. koht), aeg 40:59;
Marju Parv 56. koht (N 12. koht, N50 1. koht), aeg 44:54;
Kaidi Salujõe 57. koht (N 13. koht, N40 3. koht), aeg 45:10;
Riina Lepistik 61. koht (N 16. koht, N60 1. koht), aeg 45:59;
Siret Haidak 68. koht (N 20. koht, N40 4. koht), aeg 47:03;
Tanel Parm 70. koht (M21 5. koht), aeg 47:23;
Stina Kraam-Aarand 82. koht (N 26. koht, N30 9. koht), aeg 49:15;
Aimar Parve 113. koht (M40 22. koht), aeg 55:16;
Timo Tambets 129. koht (M40 25. koht), aeg 1:00:26;
Leeni Seppel 131. koht (N 53. koht, N40 16. koht), aeg 1:02:03;
Margus Helm 134. koht (M50 14. koht), aeg 1:07:14.

Spordiklubi Deporte tulemused ~4,7 kilomeetri distantsil:
Ruudi Parv 10. koht (M12 3. koht), aeg 23:39.

Enamikku meie klubi liikmetest ootab järgmisena ees 10. Ummamuudu Liina Üüjuusk & -käümine. Tegemist on meie kodujooksuga ja paljude jaoks ühe hooaja oodatuima stardiga, kus minnakse püüdma uut 10 kilomeetri isiklikku rekordit. Kui ka sina soovid sellel jooksul hea tulemuse kirja saada ning edaspidi koos teistega oma eesmärkide poole treenida, ootab Spordiklubi Deporte sind oma treeningutele 🥰! Rohkem infot leiad veebilehelt www.deporte.ee või kirjutades aadressil [email protected].

Fotod: erakogu, Võrumaa jooksu- ja kõnnisari, Raul Soome

Expedition Estonia 2026 postitustesarja viimases osas räägib oma loo Aimar. Veel poolteist kuud enne starti puudusid tal sobiv ratas, kanuusõidu kogemus ja kindlus, et ta üldse ujuda oskab. Sellest hoolimata asus ta koos Marju ja Anne Leega 172-kilomeetrisele rajale, mis pakkus 31 tunni jooksul rohkem võsa, külma, väsimust ja ootamatuid katsumusi, kui ükski neist oleks osanud ette kujutada. Head lugemist 😊!

Lühidalt öeldes Expedition Estonia läbitud. Elusa ja tervena tagasi.
Edasi järgneb midagi Tõde ja õigus kuuenda köite sarnast. Võib-olla suhteliselt mõttetu lugemine, sest on väga p**k ja miks peaks keegi tahtma teada, miks ja kuidas see kõik juhtus. Ning lühidalt öeldu sai juba eelnevalt mainitud.
Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli pean ma alustama sellest, et mingi poolteist kuud tagasi, kui Tipust Topini sai läbi joostud, tekkis heal spordiklubi Deporte trennikaaslasel Marjul, kes ei pidanud ennast üldse ööinimeseks, järsku tunne, et võib-olla ta siiski on natuke ööinimene ka ja otsustas end selles osas proovile panna.
Ilmselt keerutas ta mingit öiste koleduste kalendrit või ma ei tea mida ning sõrm peatus sellisel üritusel nagu Expedition Estonia ja ta hõikas välja, et kas keegi tahaks temaga seda asja kaasa teha. Noh mina endale tüüpiliselt kõigepealt ütlen ja siis mõtlen, kohe käsi püsti, et mina-mina-mina!
No mis siis ikka. Tehtud-mõeldud! Küll omad vitsad peksavad.
Hakkasin siis uurima, millega tegu. “Seikluslik südasuvine vastupidavusvõistlus
läbi metsiku Eestimaa looduse” ütleb nende koduleht. Kõlab ju hästi? “Rada jaguneb jalgsi, jalgratta ja veesõidukiga läbitavateks etappideks” - orienteerumas olen käinud, rattaga kunagi sõitnud ja Saaremaal ka käinud. Kõik tingimused täidetud. Võite medali kaela riputada.
Aga nagu ikka - saatan peitub detailides. Selgus, et pole mingit praami, vaid on mingi kanuu millega tuleb ise sõuda mööda jõge. Ma pole elus kanuuga sõitnud. Ning siis tuleb veel ujuda. Ma olen väga hea ujuja - niimoodi, et kätega teen teistele nähtavaid ujumise taolisi liigutusi ise aga jalgadega kõnnin mööda põhja edasi. Ütleks nii, et entusiasm hakkas vaikselt vaibuma…
Õnneks oli poolteist kuud aega. Ma ei teadnud, kuidas kanuuga sõita, mul polnud ratast, ma ei osanud ujuda. Mul olid vaid jooksmiseks tossud.
Võtsin netipoe lahti ja hakkasin vaatama, mis rattad maksavad. Noo kõige odavama vist oleks saanud ca 700€ eest, aga mul oli sellega dilemma. Ma ei teadnud mis pärast saab. Kas ma veel tahan rattaga elus sõita või ei taha ma seda enam ealeski näha? Kuhugi sohu kogemata uputada tutikas ratas tundus ka rets kulu. Kaevasin laudast kola alt välja oma ligi 30a vana ratta. Ega ma uskunud, et sellest mingit asja saab, ent Margus puhus sellele siiski elu sisse. Suured tänud talle selle eest.
Anne Lee oli kolmas meie tiimis. Vist sama diagnoosiga nagu minul ja Marjul end piinata igasuguste vintsutustega. Marjul on muidugi juba pöördumatud kahjustused, minul on kujunemisjärgus ja paistab, et Anne Lee on ka väga raske juhtum.
Igatahes alustasime vaikselt “treeningutega”. 10 kilti kanuuga sai Võhandul lükatud - jäime ellu, check.
100 kildine rattaring sai ka koos tehtud. Check.
Ujumine. Käisin ühes Võrumaa Spordiliidu avavee ujumise sarja tunnis. Mulle tutvustati ujumispoid ja öeldi, et katsu selle najal kuidagi see tund aega uppumatuna püsida ja proovi midagi kaasa teha ning uju võimalikult kalda lähedal. Ega ma väga kiiresti vees liikunud küll, kuid tunni pärast tulin omal jalal veest välja ja tuukrid jäid kutsumata. Check.
Marju ütles, et kalipsot on vaja ja saatis lingi, et osta ära. Käisime ka kalipsosid ja madratsiga ujumist proovimas ning sellega erinevaid edasiliikumisstrateegiaid katsetamas. Meil oli lõbus, aga rannas olijatel oli raudselt lõbusam 😀. Aga las see jääda. Check.
Igatahes. Auto maast laeni varustust täis, panime Suure-Jaani poole ajama. Kohale jõudes tundsin ma end kui mingi turist, kes on sattunud mingi spordiürituse keskele. Ümberringi kõik ikka nagu tippsportlased, kõik tegelesid mingite asjadega ja olid jube asjalikud. Proovisin kuidagi märkamatu olla ja samas Marjule abiks olla, sest paistis, et ta teab väga hästi, mida vaja teha on. Tal on muidugi kogemust ka - on ta ju Võhandu maratoni 100 korda läbi sõitnud ja Taliharjal käinud jne. Oma ratast vaadates paistis see nagu ereleukas. Aga vahet pole. Ega Frodol polnud ka kerge kõikide suurte vahel.
No saime igatahes oma stardimaterjalid kätte ja teiste pealt maha viksitud, mida ja kuidas teha tuleb ja kuhu erineva varustusega erinevad kotid enne starti viia tuleb ning vist olime valmis. Vaatasime ära suurte poiste stardi ning siis viidi meid meie stardikohta, mis tänu meie „pehmoklassi“ rajale asus natukene eespool. Alustasime ka oma retke tund aega hiljem.
Stardist minnes tuli alustuseks joosta üht rehepeksumasinat pildistama, peale mida tagasi stardipaika ning sealt juba jõkke ujuma. Haarasin oma madratsi ja panime mööda Pärnu jõge ajama. Ma pole elus kunagi mõelnud, milline jõe põhi võiks “välja näha”. See, et seal on mingid taimed, on nagu okei. Aga sa kõnnid mööda põhja, järsku komistad põhimõtteliselt ennast kõhuli, sest mingi müür on ees, siis kuskil on mingi täiesti lampi kohapeal mingi toigas püsti, mõne aja pärast on järgmine asi jällegi risti. Siis sa oled p**ka aega liikunud põlvekõrges vees ja teed sammu ning sul ei ulatu enam hambad ka vee peale…
Kuskil Marju hõikas, et hüppa madratsi peale, saad kiiremini edasi liikuda. Kuidas, kui mul ei ulatu jalad enam põhja? Pole ju kusagilt ära tõugata. Mingi hetk jõudsime puuni (legendis oli kirjas “kuiv puu”, vees? kuidas?) , millel oli meie KP. Selle punkti võtmine kujunes minu hirmsamaks ettevõtmiseks sel jõel. Rahvast oli palju ja vool oli tugev ning tiris mind madratsiga sellest punktist kõrvale. Sain küll mingist oksaraost kinni, kuid jõevool muudkui tiris mind ja madratsit puu ja selle okste alla. Punkt sai kuidagi võetud, Marju kisendab et tule sealt ära, oksad teevad madratsi katki! Vool aga tiris mind muudkui läbi selle puu. Kuskilt leidsin jalgadele mingi tugipunkti ja õnnestus seal end natukene toetada, Anne Lee tuli samal ajal appi madratsit päästma. Mingi hetk oli mul tunne, et nüüd läheme juba mõlemad allavoolu kogu madratsiga ja vajasime ka Marju abi. Ma kuskilt kuidagi leidsin mingi koha, kus jõepõhi oli juba madalam ja suutsin seal hambad ristis mingist oksast kinni hoides jõe voolule vastu seista ja liikuda vaikselt järjest paremasse positsiooni. Kuidas ma sealt aga kaldasse sain, seda ma ausalt öeldes ei mäletagi. Anne Lee vist sai madratsi kindlat enda kätte ja Marju omakorda madratsi teise otsa ja kui nemad olid juba kindlalt kaldas, siis sain mina vist madratsi otsast kinni haarates end kaldale vinnata. Igatahes püstloodsest seinast läbi pajuokste jämeduste nõgeste üles ja jupike maadmööda edasi, millega saime lühendada päris oluliselt oma ujumise etappi. Õnneks jäi meil madrats terveks ning veel mõned KP-d ning olime vahetusalas. Ruttu kalipso seljast ja kuivad riided selga ning asjad kokku ja oma õigetesse kohtadesse ning käes oli 60 kildine rattaetapp
Kui keegi nüüd mõtleb öisest rattasõidust kui ääretult romantilisest tegevusest, kus sõidad pealambi või rattatule valgel ööst vastu tõusvale päikesele, siis tal on igati õigus. See ongi väga ilus. Ainult et… meie rattaretk läbis kultuurmaastikke või kunstilisi kultuurmaastikke või kuidas iganes ürituse korraldaja seda nimetaski. Ka see kõlab justkui kaunilt. Heinapallid, õitsvad karikakrad, linnulaul ja siristavad ritsikad. Kuldkollased rukkipead jne. See oli minu kujutluses kaunis kultuurmaastik. Korraldaja nägemus erines sellest miskipärast kardinaalselt. Sadade meetrite kaupa taevani kõrguvad nõgesed, võsa, langenud puud, millest üle astudes kukud sa ratast hammaste vahel tassides kuhugi kraavi mida sa taimestiku all ei näinud. Sa liigud komistades ja koperdades edasi sest ega seda jama ju kaua olla saa, kohe on läbi. See kohe lõppeb aga tegelikult teadmata arv tunde ja kilomeetreid hiljem, sest üks õige expeditsioonlane peab ju saama kultuurmaastikku nautida. Ja kusagil selles kohas suures võsas on ju rajameistri lubatud kelder või küngas või oja hargnemine.
Jalgsi etapp. Mingi 14 kilomeetrit. Lebo. No kaua sa seda kõnnid? Natuke peale kahe tunni, kolm tundi maksimaalselt. Kui viitsid ja jaksad, võid ju ka vahel natuke joosta. Tegelikkus kujunes jälle natuke teistsuguseks. Matk läbi ilusa raba, laugaste vahel, ainsa erinevusega, et see polnud mingil matk piknikukorvikesega RMK matkaraja laudteel. Suuna valik ja hoidmine on ka siin päris keeruline ülesanne, kui kõikjal on sarnane loodus ja üks puu ei eristu teisest. Kui valid mingi objekti välja mille suunas liikuda, jälgid maapinda, et laukasse ei astuks ning uuesti pilku tõstes on see tõbras lihtsalt jalga lasknud. Rabas liikumine on peegelpilt orienteerumiskaardile. Kui orienteerumiskaardil on heleroheline paha ja tumeroheline lausa okse, siis rabas on kõik vastupidi. Mine mööda tumerohelist või mööda pruuni, siis on lootust, et sind ei leita seitsmesaja aasta pärast mumifitseerununa kusagilt laukapõhjast. Rabamatk kujunes vaieldamatult minu lemmikuks, olgugi, et oli väga väsitav ja üle noatera pääsesin villidest.
Rabast villideta väljas järgmises vahetusalas mugisime natuke pakutavat grillvorsti ja marineeritud kurki ning hüppasime ratta selga, et sõita kümne kildine sutsakas Põltsamaa jõeni, kus ootasid ees kanuud. Marju, kes teab kanuudest ja aerudest või mõladest kõike, valis meile välja kaks parimat kanuud, millele pakkisime rattad ja oma muu vajaliku kola, mida me peale kanuuetappi vajada võisime ning asusime veele. Kanuudega sai selliselt, et esimeses kanuus olid Marju ja Anne Lee ja 1.8 ratast ning teises kanuus mina süstaaeru ning 1.2 rattaga. Kanuud sidusime omavahel nööriga kokku. Jõele jagus samuti piisavalt väljakutseid. Oksad ja kivid ja kui neid ei olnud, siis oli vähemasti päike mis keevitas oma kiirega täpselt lagipähe. See tegi nii uniseks, et ma pole kindel, et ma mäletan kogu kanuuetappi. Vahepeal tui korraks ka randuda, et käia ja ära korjata maapeal olevad punktid ja tagasi veele.
Ning siis see juhtus. Mingis kiiremas kohas läksid meil kanuud ja nöörid natukene perutama ja lõppes see sellega, et nöör jäi jõe põhjas mingi oksa taha kinni ja nuta või naera, lahti ei saa. Kuna olukord oli täpu, siis sidusime kanuud lahti ja mul tuli oma kanuu ratastega iseseisvalt süstaaeru abil koju tuua.
Ning seikluse lõpetuseks oli veel 75 kilti ratast. Kui ma esimese etapi lõpetuseks mõtlesin, et olen vist kõik põrgud rattaga läbi käind, siis neid oli ikka veel. Taliteed näiteks ja kui oled mõelnud, et oled juba igasugust võsa näind, siis mõtle uuesti. Ja veel kolm ja kaks ja veel viimast korda. Tubli, nüüd on kõik hästi! Kui sa astud valgel õhtusel ajal võssa ja leiad end pilkasest pimedusest. Õnneks jätkus meil mõistust rattad tee serva jätta, kuid kohtasime ka neid, kes vist kasutasid jalgratast machetena, et endale teed ette raiuda.
Kui me sealt võsast lõpuks tagasi rataste juurde jõudsime oli juba päriselt ka pime. Mingi vähem kui 800 meetrine tripp võttis meil aega minu meelest üle tunni. Koos ratastega oleksime vist praegugi veel võsas, sest ma ei usu, et sealtkaudu järgmisesse KP-sse jõudmine oleks linnutiivul läinud. Anne Lee plaan tegi küll umbes seitsme kilomeetrise ringi, kuid tee kulges justkui mööda punast vaipa.
Kuna kätte hakkas jõudma juba lõpusirge, siis oli rajameistril viiene aeg kirss tordile asetada. Selleks osutus üks kena järveke, mille keskel asuvalt saarekeselt, tuli KP kätte saada. Jõudsime sinna umbes kahe aegu öösel, pilkases pimeduses. Murdsime nagu ikka ühele korralikule ekspeditsioonlasele kohane läbi võsa ja nõgeste järve kaldale ning asusime end paljaks koorima, sest märgade riietega ega isegi mitte pesuga ei tundud olevat hea mõte rattaga viimaseid kilomeetreid sõita. Meie õnneks kuulsime järvest kellegi hüüdeid, et keegi väga paha tegelane on selle koha tuuri pannud, kuhu ta kaldal olles riided jättis. See andis meile tarkuse, et kaldasse tuleb jätta pealamp oksa külge põlema, et mitte lasta enda kallast koos riietega ära varastada. Ujumise abivahendiks oli meil seekord ainult täispuhutav ujumisrõngas, millega mina ja Anne Lee pidime seal saarel käidud saama. Anne Lee pani esimesena vette ja küttis ilma mind ja rõngast ootamata minema. Kui ma vette sain, mõistsin väga hästi, miks ta seda tegi. Läksin küll kaelani vette ja tegin isegi ühe tõmbe, kuid vesi oli pagana külm ja ma ei näinud sellele tegevusele ilusat lõppu. Samuti ei tahtnu ma, et Marju ja Anne Lee seda näeksid, sest ujuda oli ühes suunas üle viiekümne meetri ja ühel või teisel suunal oleks võinud üritus kurvalt lõppeda. Otsustasin tagasi kaldasse minna ja savi, kui suure ajalise trahvi võtmata punkti eest kohtunikelt saame.
Järves käik küll värskendas, ent ometi oli finišikaareni veel kilomeetreid minna. Mingi hetk, umbes 7-8-9 kilomeetrit enne lõppu hakkas Marju järsku mingit imelikku juttu suust välja ajama - umbes midagi sellist, kuidas tema kohe üldse enam ei jaksa ja ta juba magab ratta seljas ja et tema on otsustanud just nüüdsama siin ja kohe ennast hõbekile sisse kruttida ja maanteekraavi magama sättida. Ma ei osanud midagi muud selle peale kosta, kui et kannatame veel natuke ära, me oleme kohe kohal! Tema muidugi ajab mulle vastu, et seitsme kilomeetri pärast ei saa olla kohe, see on ikka väga p**k aeg ja tema enam lihtsalt ei jaksa! Lõppes meie vaidlus ja diskussioon “kohe” ajalise mõõtme üle sellega, et me kaotasime sirgelja lagedal teel väikse joogipausi ajal Anne Lee ära. Mõlemad nägime, kuidas ta rattaga mäest alla sõitis, meil oli aga tarvis kõrvalteele ära pöörata. Koukisin siis oma kohustusliku vile, mida ma truult nööriga kogu aja nagu Frodo Baggins võimusõrmust kaelas olin kandnud, lagedale ja puhusin kopsud tühjaks. Ei aidanud. Tuli ikka kõne peale võtta ja küsida kus oled. Selgus, et vaatamata sellele, et me mõlemad nägime teda otse vales suunas minema sõitmas, oli ta õigele teeharule ära pööranud. Viimane linnusekoht ja viimane rändrahn kuskil tead juba küll kus kohas ja viimane monument ning tahaks öelda, et siis paistsidki juba uuesti Suure-Jaani tuled. Ent oli juba valge. Kolm viimast punkti linnatänavaid pidi sõites ning finišikaare alt läbi kümmekond minutit enne viit. Seega olime rajal 31 tundi.
Kui sa nüüd küsid, kas see oli suur pingutus? - Oli.
Kas see oli seda väärt? Seda aega ja raha, mis sellele kulus. - Oli.
Mis sa sellest said? - Teada, et on olemas veel hullemaid paiku, olukordi, hetki, kogemusi, kui oskad ette kujutada. Teada, et mõni hetk on ilusam kui teine. Mõni kohe väga-väga ilus. Teada, kogeda ja tunda seda, mis ei saa kunagi osaks sellele, kes pole sellel retkel ise osalenud.
Kas läheksin uuesti? - Anne Lee ja Marjuga kindel jah. Aitäh teile, suur-suur aitäh!
Otse loomulikult suur tänu ka korraldajatele Estonian ACE Adventure / La Sportiva meeskonnale korraldamast. Öelge tänusõnad ka kokkadele, finiši toidulaud oli ka kuninglik

Aimari lugu tõmbab joone alla meie klubiliikmete Expedition Estonia 2026 seiklustele 😇. See võistlus näitas, et kõige raskematest hetkedest aitavad läbi tugev tiim, huumor ja valmisolek liikuda edasi ka siis, kui finiš tundub veel väga kaugel. Marju, Anne Lee ja Aimar jõudsid pärast 31 tundi rajal koos finišisse ning tulid tagasi kogemusega, mida on võimatu lõpuni edasi anda neile, kes seda ise läbi pole teinud. Suur tunnustus kogu tiimile selle pöörase ettevõtmise eest ning aitäh korraldajatele meeldejääva võistluse eest 🥰!

Fotod/videod: erakogu, Expedition Estonia

Expedition Estonia 2026 võistlusloo kolmandas osas jagab oma kogemust Anne Lee, kes läks 172-kilomeetrisele rajale sooviga teha enne ülikooli midagi tõeliselt pöörast. See, mis algas ebareaalselt lõbusa ujumise ja seiklusena, kujunes 31 tunni jooksul füüsiliseks ja vaimseks katsumuseks, kus tuli toime tulla külma, unevõla, läbimatu võsa ning üleväsimusest sündinud nägemustega. Head lugemist 😇!

Ma enam kolmandat sisukirjeldust kirjutama ei hakka, kõik said juba aru, et oli ujumine, ratas, raba, ratas, kanuu ja veel ratast, lihtsalt kommenteerin pisut Marju ja Aimari versioone ning lisan oma muljeid. Peaks ka mainima, et mina ei jooksnud Tipust Topini, mul oli lihtsalt soov enne ülikooli midagi hullu teha ja kuna ma juukseid siniseks värvida ei saanud, lühikeseks lõikasin, aga seda jäi väheks, siis tundus Marju välja pakutud idee Expeditionile minna järgmise parima variandina. Tagantjärgi võin öelda, et ilmselt oleks juuste värvimine oluliselt vähem hull olnud, aga see selleks, mina ei kahetse midagi.

Ujumine oli väga lõbus, mulle polnud selleks ajaks veel kohale jõudnud, kus ma olen. Pärnu jões kummimadratsi ja päästevestiga hulpimine ja mingite punktide otsimine tundus niivõrd ebareaalne, et ma olin pooleldi kindel, et ma ärkan kohe oma voodis mõeldes, et see oli küll kummaline unenägu. Mul polnud võimalik seda ka kuidagi jäädvustada, sest telefon oli veekindla kotiga veekindlas kotis, mistõttu jäi Marju ilma imelisest pildist kus ta seisab õhtuhämaruses auravas jões ja näeb välja ebamaiselt kaunis, ning natuke naljakas, sest tema kalipsol oli kapuuts. Samuti ei ole mul pilti pealambi valguses jõe kohal hõljuvast hingeaurust, toda vaatpilti nähes mõtlesin, et ükskõik kui hull kannatamine edasi tuleb, see hetk peab jääma meelde. Siia ma selle kirjutasin, niiet vast jäi.

Rattaetapi keskel hakkas vaikselt kohale jõudma, millesse ma end mässisin. Me eksisime natuke ära ja mingist pisikesest metsatukast punkti otsides meenus, et Kaspari sõnul pidi algus olema lihtsam kui lõpp, aga kui me oleme juba alguses eksinud, mis siis veel edasi saab. Õnneks ma rajal selle peale pikalt juurelda ei saanud, sest oli vaja keskenduda edasi liikumisele ning punktide otsimisele. Kogu see Expeditioni läbimine oli täiesti sürreaalne kogemus, sest ühelt poolt ei tundunud see olevat päris, ma ometi ei ole ju päriselt praegu rattaga keset täiseti suvalist võsa, teisalt oli see punktide otsimine ka edasi ukerdamine 31 tundi ainuke asi mis maalimas eksisteeris, miski muu ei tundunud tol hetkel oluline, kellaajast polnud rohkemat aimu kui, et öö on, või et vist hakkab valgemaks minema. Esimene ratas polnud tegelikult ka raske ja mina täitsa suutsin päikesetõusu nautida, niiet veel oli hästi.

Raba oli tore, sinna läheks hea meelega tagasi, tol hetkel oli kõik hästi kõht täis soe olla, piisavalt juua. Kuulasime Aimari telefonist Jääääre Sood ja liikusime päris kenasti edasi.

Ratastega kanuudeni jõudsime kiiresti, kanuus hakkas soojas päikesepaistes uni peale tulema, aga õnneks pidin mina tüürima, niiet mul oli piisavalt tegevust. Kanuuetapi parim vaade avanes kohas kus jõgi oli kaldaäärsete puude alt kalda ära uhtunud niiet puude juured jäid õhku, meenutades mangroovisood. Kanuus hakkasid end tunda andma ka esimesed üleväsimuse märgid, kahtlaselt lihtne oli rontidest ja põõsastest leida koomade kujutisi. Ühe rondi puhul nägin mina esmalt kaarnat ja siis pingviini, Marju aga kassi ning kotkast.

Vahetuspunkti me jõudsime ja veel oli tunne, et polegi nii hull ma jaksan küll. Ma suutsin isegi nentida, et vahetuspunktis kõlarist kostuv „Die With A Smile” on suht masendav muusikavavalik sellisesse hetkesse, ning tunda rõõmu, et kena vabatahtlikust kutt selle peale muiates mulle otsa vaatas. Päriselt oli kena kutt, ei tea kas ta käib tihti sellistel üritustel... Aga igatahes, teele me saime ja edasi me liikusime, vahel piinavalt aeglaselt eriti 81. punkti juures. Tagantjärge mõtlen, et ilmelt polnud minu ringi mineku plaan kuigivõrd kiirem, pigem vastupidi, kui arvan, et rattaga põlisvõsast läbi murdmine oleks meid kiiremini ahastusse viinud, mis oleks edasist liikumist raskendanud. Paar punkti edasi, enne 84. punkti jõudis väsimus kohale, oli pimedaks läinud, ning p**ka sirget kruusateed sõites tekkis tunne, et ma näen seda sõitmist unes, sest kõik oli nii ühtemoodi. Peaaegu oleksime punktist mööda sõitnud. Samas sain just nüüd enda kohta kõige rohkem teada, tean nüüd, et pärast kahte ööd magamata olemist muutub minu aju see osa mis vastutab fantaasia eest väga erksaks. Kui tavaliselt pean pilvi või põõsaid või varje ikka natuke aega vaatama, et sealt mõnd looma või figuuri leida, siis seal ratta etapil tantsisid nad mul lihtsalt silmeeest läbi. Mingil hetkel nägin tangot tantsivat paari ja sain siis aru, et see on kõigest minu ratta vari, ärge küsige. Sain tead, mis tunne on tahtejõuga silmi pilgutades uuesti lahti sundida. Sain teada, et mingis väsimuse piirist edasi on mul täiesti suva, kas riideid vahetades keegi seda näeb või mitte, seal saarel seistes ja värisedes ma poleks silmagi pilgutanud kui mõni meesterahvas oleks enne Marjut kohale jõudnud, oleks ma lihtsalt punkti poole osutanud ja tüüp oleks 10 sekundi pärast kadunud olnud. Sain teada, et mulle sobib olla selles rollis kes ütleb, et teeme ära, saame hakkama, mitte enam selle pärast, et minul poleks raske , vaid sellepärast, et ma näen, et teisel on veel raskem. Kummaline on nii öelda, aga mulle tundus, et minul polnud kordagi meist kolmest kõige raskem. Aimaril oli raskem jalgsi, ujudes ja kanuus ning Marjul rattaga, rattaga sõitmiseks valmistasid Võru tänavad mind suht hästi ette, kohati sarnane maastik oli. Seega mina ei vingunud, kaks ühe vastu pole mõtet vinguda, siis me ei oleks edasi liikunud. Sain teada, et minu ergutaja iseloom laguneb ära niipea kui on kindel, et siit me jõuame ka roomates lõppu, siis hakkan ma mingi pisiasja pärast nutma. Aga see oli okei, sest finišini oli vähem kui kilomeeter. Ja tõsi oma ujumisoskust olen ma seni küll alahinnanud, aga külm vesi ja adrekas teevad oma töö.

Kokkuvõtteks, ma teeks seda uuesti ka teades mis meid ees ootab. Mulle pole see vist ikka veel lõpuni kohale jõudnud, ei tea kas jõuabki. Ja mul on kahtlane tunne, et midagi sarnast teen ma tulevikus veel. Põhirada näiteks, aga selleks peab kiiremini liikuma, teine öö on ikka väga ränk.

Anne Lee tunnistab, et läheks kogu selle katsumuse läbi ka uuesti, isegi teades täpselt, mis rajal ees ootab. Expedition Estonia näitas talle, kui palju on võimalik vastu pidada, kui kõrval on tugev tiim ja loobumise asemel otsustatakse edasi liikuda 🥰. Järgmises ja ühtlasi viimases osas jagab oma võistluslugu Aimar.

Fotod/videod: erakogu, Expedition Estonia