Joogaruum

Seda, et jooga tähendab ühendust olen teadnud peaaegu sellest ajast peale, kui jooga minu ellu tuli. Aga aastatega on muutunud minu jaoks see, mida ühenduses olemine tähendab.

Alguses oli see eelkõige ühendus oma keha, hingamise ja meelega. Täna tähendab see minu jaoks järjest enam oskust teha ruumi.

Ruumi iseendale. Ka nendele tunnetele, mida on raske lubada. Nendele külgedele, mida oleks lihtsam mitte näha. Nendele hetkedele, kus tahaksin palju parema meelega vaadata endast väljapoole ja leida süüdlane sealt.

Sest mida rohkem suudan tunnistada iseennast tervikuna, seda vähem on mul vaja teha kedagi teist valeks. Seda vähem on mul vaja võistelda ja võidelda.
Ma saan teha ruumi sellele, et sina oled teistsugune.
Et sina tunned teisiti.
Et sina näed maailma teisest kohast.

Ma ei pea sind vaatama alt üles ega ülevalt alla.
Ma saan vaadata sulle otse silma.

Võimalik, et päris ühendus algabki hetkest, kus me ei püüa enam teineteist parandada, vähendada ega enda sarnaseks muuta, vaid suudame päriselt teineteist näha.

Sama kehtib ka elu kohta meie ümber. Teiste inimeste. Looduse. Maailma kohta, mille osa me oleme. Sest mida sügavamalt ma ühendust kogen, seda raskem on mul näha ennast millestki eraldiseisvana.

Hetkel näengi seda nii, et jooga ei õpeta meile ainult ühendust iseendaga. See aitab meil tunda, et me pole kunagi olnud eraldi.

Näeme matil!

Gerli

Piir ei alga EI-st. See saab alguse hetkest, kui ma ütlen iseendale JAH!

Jah sellele, mida ma tunnen.
Jah sellele, mida mu keha vajab.
Jah oma väsimusele, soovidele, vajadustele ja sisemisele äratundmistele.

Alles siis saan ma päriselt märgata, kus minu piir asub.

Sageli püüame piire seada alles siis, kui midagi on juba liiga palju. Kui oleme väsinud, ärritunud või tunneme, et meist on üle astutud.
Aga võib-olla ei pea piirid sündima läbi võitluse.

Tänu joogale olen õppinud end kuulama pisut varem. Märkama oma keha enne, kui see peab karjuma. Märkama ebamugavust enne, kui sellest saab vastupanu. Märkama oma haavatavust enne, kui sellest saab kaitse. Olen vaikselt aru saanud, et mida enam olen ühenduses iseendaga, seda loomulikumaks muutuvad ka minu piirid.

Nii ei ole piir enam võitlus kellegi teisega. See ei lükka enam kedagi teist eemale. See piir on lihtsalt viis, kuidas ma saan jääda iseenda juurde!

Ilusa kohtumiseni matil!

Gerli

Sel nädalal on meil mitu põhjust tähistada.

Sünnipäevi. Iseseisvumist. Vabadust.

Aga võib-olla on tähistamine ise midagi, mida tasub vahel meelde tuletada.

Me oleme harjunud tähistama seda, kui midagi saab tehtud, saavutatud või ületatud. Kui jõuame kuhugi, kuhu oleme tahtnud jõuda. Aga kui sageli oskame tähistada lihtsalt seda, mis juba on!?

Keha, mis kannab meid läbi elu.
Hingamist, mis toimub ilma meie pingutuseta.
Inimesi meie ümber. Vabadust elada oma elu ja teha oma valikuid. Võimalust tunda, kogeda, muutuda ja kasvada.

Jooga on mulle õpetanud, et elu ei peagi ega saagi kogu aeg paremaks teha. Vahel on vaja lihtsalt rohkem kohal olla, et märgata selle väärtust.

Ja võib-olla ongi tähistamise kunst selles –
mitte oodata järgmist saavutust, paremat hetke või teistsugust elu, et tunda, et mul on põhjust rõõmustada.

Sest niikaua, kui on elu, on ta alati natuke pooleli.
Ja võib-olla just seda tasubki tähistada.

Rõõmsa kohtumiseni matil!
PS! Sel nädalal on seoses taasiseseisvumispäevaga vähem tunde ja kolmapäevased tunnid toimuvad varem!

Mida tähendab päriselt vastutada?

Pikka aega tähendas vastutus minu jaoks eelkõige kandmist.
Saada hakkama. Hoida. Lahendada. Võtta enda peale.

Täna mõistan vastutust teisiti.

Minu jaoks algab vastutus oskusest jääda iseenda juurde ka siis, kui miski mind tugevalt puudutab. Sest kui ma reageerin automaatselt – ründan, kaitsen, põgenen või hangun –, annan ma justkui vastutuse oma kogemuse eest ära.

Teine inimene ütles.
Teine inimene tegi.
Olukord sundis mind.
See polnud ju minu süü.

Jooga on õpetanud hindama seda väikest, aga väga olulist pausi kogemuspuudutuse ja reaktsiooni vahel.

Hetke, kus ma saan märgata:
Mis minus praegu toimub?
Mida ma tunnen?
Mida see olukord minus tegelikult puudutas?

Mitte selleks, et kõike enda kanda võtta. Vaid selleks, et tunnistada iseennast selles kogemuses. Sest alles siis saan ma päriselt vastutada oma tunnete, sõnade ja tegude eest.

Ja alles sealt saab sündida vastus, mis ei tule enam reaktsioonist, vaid minust endast.

Vastutus ei ole kõige enda kanda võtmine. Vastutus on iseenda tunnistamine selles, mida ma kogen.

Kohtumiseni matil!

Gerli
PS! Homme olen taas matil ja ma nii ootan juba teiega kohtumist 💗!

Aitäh janne.ee selle ilusa 📸 eest 🙏💗!

Palju räägitakse iseenda valimisest ja see on oluline.

Aga mõnikord jääb kõlama, justkui tähendaks iseenda valimine seda, et keegi teine jääb seetõttu valimata.

Mõnikord tõepoolest ongi nii, sest kõige raskem ei ole valida iseennast. Kõige raskem on valida iseennast nii, et me ei kaotaks ühendust teistega.
Ja samavõrd raske on hoida teisi nii, et me ei kaotaks ühendust iseendaga.

Jooga on mulle õpetanud, et elu ei palu meil valida iseennast või teisi. Elu kutsub meid hoidma mõlemat. Ühendust iseendaga ja ühendust teistega.

Kui ma kaotan kontakti iseendaga, hakkan ma ennast ohverdama.
Kui ma kaotan kontakti teistega, hakkan ma teisi ohverdama.
Kumbki ei loo tervikut, mõlemad viisid toidavad eraldatust!

Minu jaoks sünnib vabadus siis, kui ma ei pea enam valima iseenda ja teiste vahel. Kui ma saan jääda ausaks iseenda vastu, hoides samal ajal ühendust.
Selles peitubki minu jaoks jooga ilu, see ei õpeta meid rohkem pingutama, saavutama, sooritama ega ka rohkem loobuma.
Jooga aitab meil vaikselt liikuda terviku suunas. Kohta, kus mina ja sina ei ole vastandid, vaid saame päriselt kohtuda!

Seega kohtumiseni matil!

Gerli (mina veel nädalake puhkan ja Sina naudi seni kõigi teiste juhendajate olemasolu 💗!)

Vabadus.

Me räägime sellest palju.
Mõni usub, et vabadus tuleb koos rahaga.
Mõni usub, et tõelist vabadust ei saa osta.
Aga võib-olla on mõlemad küsimused valest kohast küsitud.

Me lükkame vabadust sageli tulevikku.
Kui mul on rohkem aega...
Kui mul on rohkem raha...
Kui mu lapsed on suured...
Kui tööl läheb rahulikumaks...
Kui ma olen tervem...

Ja nii võib juhtuda, et vabadus jääbki alati järgmise sammu taha.

Jooga on mulle õpetanud, et tõeline muutus ei alga väliste tingimuste muutumisest.

See algab hetkest, kui ma märkan, mille külge ma oma vabaduse olen sidunud.

Kas minu valikuid juhib täna sisemine teadmine või hirm?

Kas ma ootan luba elult või luban endal päriselt kohal olla juba praegu?

See ei tähenda, et raha, tervis või aeg poleks olulised. Loomulikult on.

Aga võib-olla ei sünni vabaduse tunne neist.

Võib-olla sünnib ta hoopis sellest, et ma õpin üha vähem lükkama oma elu edasi.

Vabastava kohtumiseni matil!

Gerli
(PS! Mina olen nüüd 2 nädalat Joogaruumist eemal ja seepärast asendavad minu tunde sel ajal teised juhendajad)

Vahel tundub, et teistel läheb paremini.

Nende elu näib lihtsam.
Nende suhted õnnelikumad.
Nende keha tervem.
Nende lapsed tublimad.
Nende tee selgem.

Aga me näeme ainult seda osa, mida on võimalik näidata.

Me ei näe nende hirme.
Nende kahtlusi.
Nende ebaõnnestumisi.
Nende vaikseid võitlusi.

Ja veel vähem näeme seda, mida just nende elu neile õpetab.

Mulle näib, et võrdlemine paneb meid vaatama teiste inimeste nähtavat elu ja samal ajal mööda vaatama sellest, mis meie enda elus vaikselt kasvab.

Jooga tuletab meile aga ikka ja jälle meelde, et igaühe tee on kordumatu. Seda ei ole võimalik ega ka vajalik kellegi teise omaga võrrelda.

Kui me lõpetame võrdlemise, vabaneb tähelepanu sellele, mis on päriselt oluline – meie enda elule.

Ka nendele kohtadele, mis on täna kitsad, valusad või ebamugavad.
Sest sageli peitub just seal midagi, mis tahab meis kasvada.

Ja võib-olla ei ole küsimus selles, kas kellegi teise elu on parem.
Võib-olla on küsimus hoopis selles, kas ma märkan seda, mis minu elus juba vaikselt tärkab.

Kohtumiseni matil 🙏💗!
Gerli

Aitäh janne.ee selle 📸 eest 🌞!