Aidi Gerde Tuisk fännileht

Eesti ja Baltimaade maantee grupisõidu meistrivõistlused peeti seekord Leedus, Panevėžyses.

Palav ilm, olematu tuul ja täiesti sileda profiiliga 40 km p**kune ring, mida tuli läbida kolm korda – kokku ootas ees 120 km p**kune võidusõit. Baltimaade ühiste meistrivõistluste võlu ja valu peitub selles, et stardis on kolme riigi kolme erineva võistlusklassi naisratturid (eliit, U23 ja harrastajad), kellest umbes veerand on erinevate võistkondade tegevsportlased, kes üldjuhul jaksavad ja tahavad võidu sõita. Samas puudub sageli koostöötahe, sest kõik ihkavad meistritiitlit.

Siledal rajal ja tuulevaiksetes tingimustes hakkab olulist rolli mängima asjaolu, et üksikute profiratturite individuaalne võimekus ei avalda nii suurt mõju. Seevastu suureneb harrastajate roll, sest nad näevad oma võimalust profiratturite väheses koostöös ja lõpusprindis. Ühtegi tugevat jooksikute gruppi eest ära ei lasta – sõidetakse suure grupiga jooksikud kinni ning sellele ei järgne enamasti midagi. Ehk siis paras passimine ja kavaldamine.

Kuna klubi jaoks on olulised UCI punktid ning kõrgelt hinnatakse ka meistrisärki, tegime tiimikaaslase Lauraga plaani, mille järgi pidin võistluse teises pooles aktiivselt ründama ja proovima eest ära saada, samal ajal kui tema valmistub lõpusprindiks.

Võistlus algas väga rahulikult ning esimene ring sõideti sisuliselt soojenduseks. Kohe teise ringi alguses tundsin, et esirehv vajub tühjaks. Tegin rattavahetuse, kuid enne, kui peagruppi tagasi jõudsin, ründasid sealt kolm suhteliselt tugevat ratturit, kes said kiiresti vahe sisse. Oleksin ka ise tahtnud jooksikute hulka pääseda, sest see sobis meie esialgse plaaniga.

Pärast rattavahetust sain kiiresti aru, et varuratta sõiduasend ei ole mulle ideaalne ja häirib. Pidin tegema uue rattavahetuse, et saada tagasi oma võistlusratas, ning samal ajal vahetati ka esijooks. See võttis tavapärasest rohkem aega ning saateautode kolonn pääses mööda. Pidin umbes neli kilomeetrit üksinda pingutama, kuid sain peagruppi ilusti tagasi.

Kohe proovisime koos ühe Leedu ratturi, hilisema võitjaga, jooksikutele järele sõita, kuid tugevad harrastajad võtsid peagrupis hoo üles ja püüdsid meid kinni.

Kuna leedukatel oli peagrupis mitu tugevat sprinterit, loobusid kaks jooksikut ning langesid peagruppi tagasi. Ette jäi ainult Eesti rattur Ann Christine Allik, kes jätkas tugevat sõitu ning kasvatas vahet peagrupiga. Peagrupis olevad lätlased ja leedulased vaatasid seejuures rõõmsalt eestlaste otsa, sest Eesti meistritiitli saatuse otsustamine oli meie asi ning meil lasus kohustus jooksik kinni püüda.

Jooksiku jälitamisse panustasime ainult kolmekesi – Jaanika Lõiv, Laura ja mina. Harrastajatelt oleks seda olnud palju nõuda ning ka tulevane Eesti meister ei soovinud jälitamisse panustada.

Saime jooksiku kätte ja asusime suure grupiga lõpusprindiks valmistuma. Kolm kilomeetrit enne finišit panid profisportlased oma individuaalse võimekuse maksma, tõstes tempo väga kõrgeks ning tõmmates grupi pikaks reaks. Viimasest kurvist väljudes, umbes 200 meetrit enne finišit, olin kolmandal positsioonil – hilisema Balti meistri tuules, Laura omakorda minu taga. Leeduka lahtivedaja lõpetas oma töö ning keeras järsult sprinteri tuulde tagasi, kuid selle manöövriga sõitis ta mulle küljepealt sisse. Minu tuules olnud Laura pääses küll mööda, kuid minu jaoks oli kõrge poodiumikoha võimalus kadunud, sest hoog oli läinud. Jäin leeduka ja Laura vahele karpi.

Veeresin seejärel üle finišijoone, saavutades Eesti meistrivõistluste arvestuses 3. koha.

Tulemus valmistas mulle pettumuse, sest rada sobis minu kui ratturi profiiliga hästi ning olin selleks võistluseks ka valmistunud. Kahjuks ongi sport vahel selline.

Juuni viimane kolmandik on kõikide maanteeratturite jaoks rahvuslike meistrivõistluste aeg. Selle perioodi sisse mahuvad kaks olulist starti – eraldistardi ja grupisõidu Eesti meistrivõistlused.

Tänavused eraldistardi Eesti meistrivõistlused peeti Juurus. Grupisõidu meistrivõistlused toimuvad aga alates 2021. aastast Balti riikide ühiste meistrivõistlustena ning sel aastal sõideti medalitele Leedus, Panevėžyses.

Eraldistart ei ole päris minu põhidistsipliin ning ma ei valmistu selleks eraldi. Universaalse ratturina pean aga oma individuaalset võimekust piisavalt heaks, et sellel võistlusel edukalt kaasa teha. Üle mitme aasta oli naiste eliitklassi distants taas üle 35 kilomeetri p**k ning hoolimata sellest oli stardinimekiri üllatavalt arvukas ja konkurents väga tugev.

Sõit toimus ühel pikal ringil. Kuna korraldajad ei olnud vaheaegade mõõtmispunkte ette näinud, puudus sõidu ajal ülevaade nii enda kui ka konkurentide vaheaegadest. Rada oli parajalt lainetav. Alustasin tempokalt, mängides võimsusega vastavalt tee profiilile. Teises kolmandikus keskendusin ühtlase tempo hoidmisele. Endalegi üllatuseks püüdsin raja kõige raskemal lõigul kinni kolm enne mind startinud konkurenti ning samal ajal jälgisin ka minu järel rajale läinud Laura Lizette Sanderi edenemist. Olin valmis, et just sellel raskel lõigul võib ta mind kätte saada, kuid seda ei juhtunud. See andis enesekindlust ja lisamotivatsiooni ning viimase kolmandiku suutsin sõita väga tugevalt, täpselt oma plaani järgi.

Finišis tähendas see naiste absoluutarvestuses tugevat kolmandat kohta. Hõbemedalist jäi lahutama kõigest 0,285 sekundit ning Eesti meistritiitlist 1 minut ja 17 sekundit.

Selle tulemusega olen väga rahul, sest tegin oma senise karjääri tugevaima pika eraldistardi. Nagu juba mainitud, ei valmistunud ma selleks võistluseks spetsiaalselt ning mind aastaid ustavalt teeninud üheksa aastat vana eraldistardiratas jääb tehnoloogiliselt selgelt alla konkurentide tipptasemel varustusele. Seda enam annab see tulemus põhjust rahuloluks.

Grupisõidu meistrivõistlustest, sellele järgnenud vahvast graveli sõidust Raplas ning edasistest plaanidest kirjutan juba järgmistes postitustes.

Omloop der Kempen, UCI 1.1 kategooria Hollandi ühepäevasõit, mille p**kuseks oli 130 km. Profiililt pigem sile, kuid sisaldas kümmet munakivilõiku. Eelmisel aastal õnnestus klubikaaslasel Aprilil see sõit võita, seega olid ootused suured. Seekord oli stardirivi muidugi tugevam - tugev Hollandi koondis eesotsas Lorena Wiebesega, lisaks kaks World Touri, kolm Pro Continentali ning hulk Continental- ja klubitaseme võistkondi.

Meie võistkonna taktika oli sõita lõppfiniši peale ja aidata seekord esisprinter Kajat.
Sõit algas rahulikult — võib isegi öelda, et igavalt. Umbes tunni möödudes hakkas tugevalt sadama ning olud muutusid päris külmaks, märjaks ja ohtlikuks, eriti munakividel.

Kui sõidetud oli 50 km, lasti kaks jooksikut eest ära. Peagi kasvatasid nad edu neljaminutiliseks ning grupis ei võtnud keegi initsiatiivi, et neid tagasi tuua. Vahepeal oli vihm ka lakanud.

Kui sõita jäi veel 25 km, võttis Hollandi koondis asja käsile ning jooksikud saadi viis kilomeetrit enne lõppu kätte. Sealt edasi oli rada kurviline ja tehniline, kiirus kõrge ning grupp pikaks venitatud. Hoidsin oma liidrit heal positsioonil, et ta saaks õigel hetkel sprinti alustada.
Viimasel kahel kilomeetril kaotasin ta küll korraks silmist, aga ta oli ideaalilähedases positsioonis, et finišit teha. Paraku mõjutasid külmad olud teda tugevalt ning tal ei olnud enam piisavalt jalga, et kõrgesse mängu sekkuda.

Tulime koos üle lõpujoone — Kaja 10. ja mina 9. kohal. Olen tulemusega rahul; kahekesi koos Kajaga oli teiste täisrongide vastu raske saada.

Tänase sõidu võitis loomulikult Lorena Wiebes, kes oli sunnitud kuus kilomeetrit enne lõppu rehvipurunemise tõttu koos võistkonnakaaslasega ratast vahetama, kuid aidati kiiresti gruppi tagasi. Sellist võistkonnakaaslaste tuge ja panust saavad pakkuda ning kasutada ainult parimad🩷🚴🏻

Täna algas järjekordne 10-päevane võistlustsükkel Belgias, mille sisse mahub seekord neli võistlust.

Esimesena sõitsin täna UCI 1.1 kategooria ühepäevasõidu Trofee Maarten Wynants, mille p**kuseks oli 117 km (11 × 10,5 km ringi). Profiililt oli rada pigem sileda poolne – minimaalselt lainetas ja tõuse polnud pikalt.
Stardis olid mõned World Touri võistkondade järelkasvutiimid, paar ProContinentali meeskonda ning ülejäänud koosseisu moodustasid Hollandi ja Belgia Continentali- ning klubitaseme võistkonnad. Kuna sellistel sõitudel ei ole kellelgi domineerivat ülekaalu, siis on võistlused väga lahtised ja täis pidevaid rünnakuid.

Minu võistkond koosnes täna viiest ratturist. Sain sõita oma tulemuse peale ning teised pidid pakkuma tuge mulle ja klubi teisele sprinterile Kajale. Ideaalne plaan oli sprintida minuga, aga kui midagi lõpus ei klapi, suudab ka Kaja hästi spurtida.

Kuna sõitsime ringidel, kus teed olid kitsad ning sees oli ka mitu järsku pööret, oli positsioneerumine oluline. Sain positsiooni hoidmise ja rünnakute haldamisega hästi hakkama ning ka tiimitöö toimis.

Sõidu lõpplahenduseks kujunes suure grupi finiš. Klubikaaslased hoidsid mind ja Kajat heal positsioonil ning viimasesse kurvi, mis oli 600 meetrit enne lõppu, läksime grupi eesotsas. Kahjuks takerdusin kurvist väljudes kahe sprindirongi vahele (Kaja jõudis minu ees sealt veel läbi lipsata). Allatuulega lõpusirgel oli grupp juba ees pikas jorus ning väga kiiresti liikunud sprindirongide vastu oli positsiooni parandamine keeruline.

Seekord tulemuseks 13. koht, millega päris rahule jääda ei saa, sest olin valmis heitlema poodiumikoha eest. See-eest tõi Kaja “kastanid tulest välja”, saavutades 6. koha.
Uus võimalus vigade parandamiseks avaneb juba mõne päeva pärast.

Tänase võistluspäevaga GP Schellebelle’il võin igati rahule jääda. Tundsin end tugevalt ja enesekindlalt, sain kõigi tiimi poolt seatud ülesannetega hästi hakkama ning see kõik päädis klubikaaslase Nora 2. kohaga.

Tegemist oli Belgias sõidetud UCI 1.1 kategooria võistlusega, mis profiililt oli sile. Distantsiks 129 km, mida sõitsime ringidel. Igal ringil oli sees neli munakivilõiku.

Võistluse eelvaates olime tiimiga isegi ühed favoriitidest, kuna meil oli kõige ühtlasem sprinterite koosseis ning palju kõrgema tasemega tiime kohal polnud. Enamiku osalejatest moodustasid Belgia ja Hollandi kohalikud klubid. Sellised sõidud on üldjuhul väga lahtised – jooksikuid kaugele ei lasta ning samas on need ka ohtlikud, kuna tase on pigem ebaühtlane.

Tiimi taktika oli selline, et Nora oli esisprinter ning klubi uuele liikmele Kajale anti vabad käed tegutsemiseks. Kõik ülejäänud pidid täitma abistavat rolli.

Kohe alguses võeti tempo üles. Oli üksikuid jooksikuid, kuid neid kaugele ei lastud. Üritasin ka ise 17 km enne lõppu ning sain kiiresti vahe 12 sekundi peale. Kohe asusid konkurendid mind jälitama. 10 km enne lõppu saadi mind kätte, kuid suutsin grupi ees positsiooni säilitada ja taastuda.

Seejärel oli selge, et tuleb grupifiniš. 1,5 km enne lõppu liikusin grupi ette ning vedasin enda taga Norat, kuni jooneni jäi 200 meetrit. Sealt edasi spurtis Nora juba ise, kuid väga napilt jäi võidust puudu.

Piirdusime täna 2. kohaga. Minu isiklikuks kohaks jäi 40. koht, aga see ei peegelda võimekust. Olin seal ja tegin seda, mida tegema pidin – ning tegin seda hästi.

Nüüd tuleb võistlemisest nädalane paus ning siis ootab ees järjekordne 10 päeva p**kune võistlustsükkel, kuhu mahub tervelt neli starti.

Pärast kodus taastumist ja terviseuuringuid olen tagasi võistluskarusellis!

Selle võistlustsükli esimene sõit toimus täna (25.04) Hollandis, Omloop van Borsele (UCI 1.1). Tegemist oli täiesti sileda profiiliga, kolmel erineva p**kusega ringil sõidetava võistlusega.
Kuna eelnevatel sõitudel olin kannatanud terviseprobleemide käes ning sellest tulenevalt oli pingutada raske, siis enne tänast sõitu ei teadnud, kuidas enesetunne olema saab.
Tiimi plaan oli sõita kahe sprinteriga. Nora oli esisprinter, kellele pidid lõpuspurdis abiks olema võistkonnakaaslased, ning mina olin teine sprinter, kes pidi ise hakkama saama.
Sõidu esimeses pooles sõideti ühtlaselt ja kiiresti ning sõit oli pigem kontrolliv. Teises pooles hakati ründama ning sõit muutus väga hektiliseks. Olin ka ise korra äraminekus, aga sellest ei saanud asja. Pärast seda sain aru, et punt tahab ilmselt ainult pundifinišit, ja hoidsin edaspidi end selleks.
Finiš kujunes kiireks ja oli paar tiimi, kes olukorda dikteerisid. Olin võib-olla natuke liiga vara grupi ees ja sellega veidi end kulutasin. Enne kui minu kõrvalt spurti alustati, nägin, et Nora on mul ka taga. Kusagil 200 m enne lõppu alustasin ka ise spurti, aga sellist teravust enam jalas ei olnud, millega lõpuni minna. Nora õnneks tuli õigel hetkel minu tagant välja ja sai edasi minna, aga poodiumist jäi napilt siiski välja – 4. koht.
Lõpptulemuseks minule 8. koht, millega olen täna rahul.
Järgmine sõit ootab ees juba vähem kui nädala pärast Belgias

Pool minu võistluskalendris olnud madalmaade kevadklassikutest on tänaseks sõidetud. Algas kõik positiivse noodiga, enesetunne oli hea ja tundsin ennast esimestel sõitudel tugevana. Kahjuks peale MidWest Cycling Classicul toimunud kukkumist on edaspine möödunud keeruliselt - esmalt oli teemas peapõrutusest taastumine ja hetkel veel tuvastamata tervisemurega võitlus.

Kuna taastumine võtab veel aega ja ma ei tundnud ennast veel piisavalt enesekindlalt, siis kehastusin eelmisel nädala Belgias ja Hollandis toimunud kolmel võidusõidul võistkonna liidrite abiliseks. Aitasin liidreid võistluste otsustavates sõidufaasides olla headel positsioonidel grupi peas ning seejärel tulin omas tempos lõpuni, et siis olla piisavalt värske järgmistel sõitudel.

Nüüd jõudsin üle pika aja koju tagasi, et järgmisel nädalal teha põhjalikud terviseuuringud.

Võistluskaruselli naasen juba aprilli lõpus, kui toimuvad järjekordsed Belgia ühepäevasõidud.