Pille Teppo

Me hingame kõik ühes rütmis, aga tajume aega nii erinevalt. Mõne inimese jaoks peab kõik juhtuma kohe. Teine vajab aega. Üks tahab rääkida, teine vaikida. Üks liigub kiiresti, teine kulgeb. Ja ometi võime me olla kõrvuti.
Täna sain jälle kogeda, kui mõnus võib olla lihtsalt kulgeda – ilma sundimata, ilma pidevalt midagi öelda või teha. Lihtsalt olla. Lasta ka teisel olla tema ise.
Mitte täita vaikust ainult sellepärast, et vaikus tundub kuidagi ebamugav. Sest vaikus ei tähenda alati eemaldumist. Vahel tähendab see hoopis usaldust. Me ei pea kogema aega ühtemoodi, et olla üksteisega samas hetkes.
Võime hingata samas rütmis ja ometi liikuda erineva tempoga.
Ja võib-olla ongi üks ilusamaid suhteid see, kus ei pea teist enda rütmi tõmbama. Sa saad olla sina. Mina saan olla mina. Ja me võime lihtsalt kõrvuti kulgeda. 🤍

Vahel me eksime ja arvame, et kui muudame oma välimust, siis saabub ka rahu.
Muudame juukseid, paneme küüned ja ripsmed, võtame kaalust alla või teeme midagi muud, mida oleme ammu tahtnud teha. Ja loomulikult on tore näha ennast ilusamana ja tunda end oma kehas hästi.
Aga vahel avastame, et isegi kui kõik väliselt justkui muutub, põleb sees ikka midagi.
Sest päris rahulolu ei tule ainult väljast. Väline muutus võib anda meile rõõmu ja enesekindlust, aga ta ei lahenda seda, mis meie sees tegelikult tähelepanu vajab. Alguses võib tunduda, et nüüd ongi kõik hästi. Aga kui sisemine rahutus jääb alles, tuleb see varem või hiljem jälle nähtavale.

Mis siis teha?
Võimalusi on palju.

Mina olen õppinud vaatama oma mõtteid, muutma teadlikult oma fookust ja kõigepealt lihtsalt kohal olema.
Mitte võitlema sellega, mida tunnen, vaid märkama.
Ja aja jooksul hakkab midagi muutuma. See, mida alguses pidin teadlikult harjutama, muutub järjest loomulikumaks.
Oma kogemusest võin öelda, et meditatsioon on olnud minu jaoks väga võimas tööriist. See on õpetanud mind vaatama enda sisse ja ka seda, mis toimub minu ümber, ilma et peaksin kohe ärevaks muutuma või midagi parandama.

Hakkad lihtsalt märkama.

Kuidas sa mõtled.
Kuidas sa tunned.
Mida sa kardad.
Mis sind käivitab.
Mis sind rahustab.
Ja tasapisi hakkad mõistma, kui ainulaadne sa tegelikult oled.

Võib-olla ei ole meil alati vaja ennast rohkem muuta.
Võib-olla on meil vaja ennast rohkem tundma õppida.

Mediteeri.
Ole kohal.
Vaata enda sisse.
Ja avasta iseennast. 🤍

Viimastel päevadel olen märganud, kuidas meie sees ei ela ainult üks tunne.
Kui julgeme päriselt peatuda, hakkavad kihid ükshaaval nähtavale tulema.
Kõigepealt võib tulla viha, siis selle alt pettumus, hirm, lein, süü…
Ja vahel veel midagi, mida me ei osanudki oodata.
Esimene soov on need kihid kiiresti tagasi lükata. Mõelda millelegi muule- tegutseda, põgeneda sest tundub, et kui lubame ühel tundel tulla, tuleb neid lõputult juurde.
Aga minu kogemus on olnud hoopis vastupidine.
Kui ma ei suru neid enam alla, vaid lihtsalt märkan ja luban neil olla, hakkavad nad tasapisi liikuma.
Mitte sellepärast, et ma neid jõuga vabastan.
Vaid sellepärast, et ma lõpetan nende vastu võitlemise.
Ja siis juhtub midagi imelist.
Ühel hetkel märkad, et keha muutub kergemaks, hingamine läheb sügavamaks ja süda rahuneb.
Mitte sellepärast, et elu muutus.
Vaid sellepärast, et sina ei kanna enam seda raskust üksi. Kannatlikkus on õpetanud mulle, et iga kihi all ei oota uus valu. Kõige sügavamal ootab sageli rahu ja see rahu on kogu aeg olemas olnud, ta lihtsalt ootas, kuni hirm enam ei juhi.
Võib-olla ei pea me oma tundeid parandama.
Võib-olla piisab sellest, kui julgeme neid armastusega märgata, sest kui süda saab lõpuks hingata, oskab ka keha lahti lasta sellest, mida ta on nii kaua endas kandnud.

Vahel arvame, et kui korraks peatume, siis oleme läbi kukkunud. Aga mida rohkem ma elu jälgin, seda enam saan aru, et peatumine on täiesti loomulik osa inimeseks olemisest. Me väsime ja me kahtleme. Vahel kaob korraks suund ja tekib tunne, et oleme justkui rajalt kõrvale astunud. Ometi ei tähenda see, et oleme eksinud. Vahel vajame lihtsalt aega, et olla. Et kuulata iseennast. Et lasta mõtetel settida ja südamel taas oma rütm leida. Ja kui see hetk saabub, sünnivad ka teod. Mitte sunnist, hirmust või enesesüüdistusest, vaid armastusest enda vastu. Ära pea ennast läbikukkujaks, kui oled korraks peatunud. Sa oled lihtsalt inimene. Ja vahel viib just peatumine meid kõige kindlamalt tagasi iseenda südamesse. 🤍

Kui inimene otsib iseennast, võib ta vahel tunduda vastuoluline või isegi veidi eksinud.
Ja see on täiesti inimlik.
Mõnikord otsime kinnitust väljastpoolt – tunnustust, tähelepanu või heakskiitu. Mitte sellepärast, et oleksime nõrgad, vaid sellepärast, et me pole veel õppinud täielikult usaldama iseennast.
Aga ühel hetkel toimub midagi vaikset.
Me ei pea enam ennast tõestama.
Me ei pea enam olema rohkem.
Me hakkame lihtsalt usaldama seda, mis on juba meie sees.
Ja siis sünnib midagi ilusat.
Enesekindlus ei tule meie juurde.
Ta muutub nähtavaks.
Sest ta on kogu aeg meie sees olemas olnud – lihtsalt hirmud ja kahtlused varjasid teda mõneks ajaks.

“Lõpp on algus.”

Täna mõistan seda teisiti kui kunagi varem.
Lõpp ei tähenda minu jaoks enam kaotust.
See tähendab, et miski minus on oma töö lõpetanud.
Üks vana hirm.
Üks vana uskumus.
Üks vana viis ellu jääda.
Ma ei saada seda ära vihaga.
Ma saadan selle teele tänutundega.
Sest ta kandis mind nii kaua, kui ma teda vajasin.
Ja nüüd…
vaikselt…
sünnib midagi uut.
Mitte uus inimene.
Vaid mina ise.
Vabam.
Rahulikum.
Usaldavam.
Lõpp ei ole vastand algusele.
Lõpp ongi algus.

Inimeseks olemine

Viimasel ajal olen mõistnud, et inimeseks olemine ei tähenda seda, et meis ei oleks hirme, kahtlusi või vanu mustreid.
Need võivad ikka aeg-ajalt endast märku anda.
Erinevus seisneb selles, kuidas me nendega kohtume.
Kunagi põgenesin.
Püüdsin ennast muuta.
Arvasin, et pean saama paremaks.
Täna märkan.
Kuulan.
Ja luban.
Ma ei pea enam iga tunnet parandama ega ära saatma.
Ma võin istuda selle kõrvale ja küsida:
“Mida sa tahad mulle näidata?”
Olen avastanud, et suurimad muutused ei sünni võitlemisest.
Need sünnivad kohalolust.
Enda kuulamisest.
Taipamisest.
Ja vahel just vaikusest.
Sest vaikus ei ole tühjus.
Vaikus on koht, kus hing saab lõpuks kuulda iseennast.
Ma ei püüdle enam täiuslikkuse poole.
Ma püüdlen aususe poole.
Ja selles aususes on rohkem rahu, kui ma kunagi oleksin osanud ette kujutada.
Võib-olla ongi inimeseks olemine lihtsalt julgus olla päriselt kohal – iseenda jaoks.

Viimased kuud on olnud minu jaoks sügava õppimise, kasvamise ja usaldamise aeg.

Olen lõpetanud Kobido Jaapani näomassaaži koolituse, süvendanud oma teadmisi meditatsiooni ja Reiki teel ning mõistnud üha selgemalt, et kõige olulisem ei ole ainult tehnika.

Kõige olulisem on kohalolu.

Minu soov on luua sulle turvaline ruum, kus saad korraks aja maha võtta, lõõgastuda ja tulla tagasi iseenda juurde.

✨ Minu teenused:
🤍 Kobido Jaapani näomassaaž
🤍 Reiki
🤍 Meditatsioon ja teadliku kohalolu praktikad

Kobido näomassaaži pakun praegu praktika hinnaga 35 €, et kinnistada oma oskusi ja pakkuda samal ajal võimalust kogeda selle puudutuse väge.

Kohtumise leiame alati koos. Võtan vastu Telliskivi tänaval, Pesa Avatud Südamete Keskuses ning kokkuleppel ka sinu kodus, kui see tundub kõige toetavam lahendus.

Kui tunned, et see kutsub sind, siis võta julgelt ühendust.

Vaatame koos üle sinu vajadused ja leiame just sulle sobiva aja ning koha.

Mõnikord piisab ühest kohtumisest, et meenutada endale, kui hea on lihtsalt olla.

Ootan sind südamest. 🤍

Ma tulin nädalavahetuselt koju suure tänutundega.
Mitte sellepärast, et ma oleksin saanud kellekski teiseks.
Vaid sellepärast, et sain olla veel rohkem mina ise.
Vahel arvame, et peame ennast parandama.
Tegelikult vajame hoopis julgust võtta vastu see, kes me juba oleme.
Mida rohkem laseme lahti sellest, mis meid enam ei teeni, seda rohkem sünnib meie sisse rahu.
Ja selles rahus ei pea enam midagi tõestama.
Ei endale.
Ega kellelegi teisele.
Ma usun, et iga inimene igatseb lõpuks ühte ja sama.
Jõuda tagasi iseenda juurde.
Ja võib-olla ongi see kõige suurem vabadus.

Kui sa täna kahtled endas, siis tahan sulle midagi meelde tuletada.
Sa ei pea olema valmis, et alustada.
Sa ei pea teadma kõiki vastuseid.
Sa ei pea olema täiuslik.
Piisab sellest, et teed järgmise sammu.

Ma usun, et igas inimeses on peidus midagi ainulaadset. Midagi, mis tahab saada nähtavaks. Mitte selleks, et olla kellestki parem, vaid selleks, et olla päriselt sina ise.
Ära karda oma unistusi.
Ära karda eksida.
Ära karda alustada uuesti.
Kõik, mida täna otsid, ei pruugi olla sinust väljaspool.
Vahel on vaja lihtsalt vaikust, usaldust ja julgust kuulata oma südant.

Ma usun headusesse.
Ma usun inimesesse.
Ja ma usun, et kui astud kasvõi ühe väikese sammu iseenda poole, hakkab elu tasapisi paika loksuma.
Sest kõige ilusam teekond ei vii meid kellestki kaugemale.
See viib meid tagasi iseenda juurde.