Pop-up jooga

Kuidas ma peaaegu läksin välismaale elama ehk armastusest sõltuvuses

Ma pole iial unistanud välismaalase naiseks olemisest. Kuid selliseks mu elu kujunes. Ühel hetkel avastasin, et mul on võõrriigiga seonduvaid unistusi rohkem kui kodumaaga. Milliseid viljapuid me kasvatame seal koos, kuidas naudime merevaateid. Mu tulevik oli otsustatud. Hetkel veel Eestis, aga nii kaheksa aasta pärast lähme tema kodumaale. Sest ma ju pidavat olema tema viimane ning tema soov tagasi minna oli kindel.

Ta hakkas mulle õhulossi ehitama, kuhu kuulusid kinnisvaraportaali lingid, pulmajutud ja koos veedetavad reisid. Oli nii mõndagi, mis tundus minu jaoks veider, kuid millele vaatasin läbi sõrmede ning hakkasin talle igasuguseid vabandusi leiutama. Mõned korrad kohtunud ja juba sain kinnisvaraportaali linke. Tundsin, et nii lühikese tutvuse järel küll kellegagi koos elama ei tahaks hakata, aga samas puges see kõik siiski hinge. Wow, milline mees! Mõtleb tulevikust minuga. No, sorry – punane lipp!

Ja oi, kui ilus oli unistada, mida kõike me koos teeme. Ühtteist me tegime ka. Käisin kahel imelisel reisil Lõuna-Euroopas, klappisin tema perega ja mulle väga meeldis tema kodumaa. Olin armunud mitte ainult temasse, aga ka sellesse riiki ning tema peresse.

Muidugi selleni jõudmine oli ka omaette teema. Kaheksa kuud voodiromaani ja ainult õhtuseid kohtumisi ning mul hakkas tasapisi tema juttudest siiber saama. Andis jumal ikka seda kannatust! Lahkuminek ja tüüp tuli tagasi uue mehena. Vähemalt nii tundus esimesed kuud taas koos olles.

Tegin kohe alguses talle selgeks, et ma tahan päris suhet. Juba siis, kui me esimest korda koos olime. Et tahan sügavat mitte mingit mängu või voodikaaslast. Ja tema väitis sama. Ütles, et annab mulle oma südame, et ma hoiaks seda, sest ta on palju haiget saanud. Olin õnnelik, et oleme samal lainel. Ta ei tahagi lihtsalt lõbutseda vaid päris suhet. Jee! Jackpot!

Kahtlused muidugi jäid, kui märkasin, et sõnad ja teod ei läinud tihti kokku. Kui küsisin kord, miks ta mulle neid jutte rääkis sai ta pahaseks ning vastuse asemel küsis, kas mul on veel küsimusi. Mul oli vaid üks. Miks räägitakse tulevikust, kui polnud mingit plaani minuga midagi tõsist luua. Kuidas kuu aega enne räägitakse tulevikust ning kuu aega hiljem saadakse pahaseks, kui küsin, kas me sel nädalavahetusel kohtume. Ainult küsimuse peale.

Kõik tegi meeletult haiget. Teravad purunenud tükid mu sees lendasid ringi ja pressisid vastu nahka. Ma ei saanud aru, kuidas keegi saab nii teha. Ehitada õhulosse ja siis öelda, et ups, sorry, aga nüüd ma lähen. Aga teatud paarisuhte hüved võiks ju ikka alles jääda. Me võiks paar korda nädalas kohtuda voodis ja äkki pakud vahel abi ka tõlketöös ja muus, sest oled ju nii tark naine. Seal hakkas ka minu eneseväärikuse alarm tööle, võtsin end kokku ja otsustasin, et ei paku enam hüvesid mehele, kes soovib olla vallaline.

„Ma tahan, et sa oleksid mu viimane“ ning samal ajal pidin ma temaga samas ruumis olles üsna tihti näitama, et olen lihtsalt keegi suvaline. Käisin vahel harva tema sündmustel, kus 95% inimestest olid naised ning pidin end märkmikusse kirja panema, sest ta kohtleb ju kõiki võrdselt. Ruumipidaja sai ka tasuta osaleda, aga ei pidanud end iial kirja panema. Ja ma läksin sellega kaasa, sest ma olin ju mõistlik. Ma ei tahtnud olla keegi, kes teeb igast asjast skandaali. Kui mainisin seda, ütles ta, et temal on oma asjadele omad reeglid. Nu jah! Reegel nr üks – ära näita oma naist teistele naistele.

Vahel ma ka mainisin, et miks on nii, et ta postitab kõikidest oma lähedastest, trennist ja tööst pilte, aga mitte minust. Tema aga soovivat oma isiklikku elu hoida salajas. Millist osa sellest, kui ainus, kes postitustes ei figureerinud, olin mina. Sotsiaalmeedia polegi minu jaoks oluline, aga see, kuidas tema teisi olulisi hetki postitas ja mind mitte, tekitas kahtlusi.

Sõbranna ütles mulle juba alguses: punane lipp, punane lipp, punane lipp. Ma nägin neid ka ise, kuid otsustasin siiski kõik punased lipud roheliseks värvida ning rääkida endale juttu nagu: tal on kiire ja ta on palju haiget saanud. Tundsin sügavalt kaasa. Sellist meest peab ju hoidma ja olema ekstra mõistlik!

Teine sõbranna rääkis juttu kaassõltuvusest ning kuidas võiksin tulla tagasi nullpunkti. Mina aga lootsin ikkagi. Tal on ju kiire ja tal on ju raske. Ma olen mõistlik. Ma mõistan. Küll see mõistmine ükskord ka vilja kannab. Ups, ei kanna.

Temaga tülitsemine oli mõttetu. Mina olin alati süüdi. Kui küsisin suhte alguses tema käest, miks Facebook näitab nagu ta oleks oma eksiga endiselt suhtes, kuigi väitis, et nad on lahus, oli ta maruvihane. Kuidas ma küll julgen sellist küsimust küsida! Kustutas siis ära ja saatis kuvatõmmise, et oled sa siis nüüd rahul. Punasest lipust sai taas roheline.

Ma ei tahtnud uskuda, et mul võiks olla sõltuvussuhe. Ma ju armastasin teda. Aga võibolla olin hoopis sõltuvuses. Või nende kahe kombo. Sõltuvuses armastusest. Täna näen, kui ohtlik see on. Sest oli ju ka toredaid hetki. Ja see teebki kõik väga raskeks.

Ja täpselt nii nagu temaga tutvudes tundus mulle veider mõelda oma elu ümber, siduda oma unistused teise riigiga ning avastada unistused, mille olemasolust polnud ma teadlik; niisama veider on olnud oma elu sättida teises suunas. Luua täiesti tühjast kohast midagi. Sest mu elu oli vahepeal täiesti paigas. Kõik plaanid.

Tasapisi olen õppinud seda. Et ma suudan eksisteerida ilma nende illusioonideta. Õpin, et ma ei pea kogu aeg olema mõistlik. Et minu hääl loeb ja minu soovid on väärtuslikud. Tasapisi. Sest see on endiselt väga raske. Aga mikrosammuke loeb ka.

Lahkuminekust toibumine võttis väga kaua aega. Mul läks üle aasta suhte lõpust, et tunda end taas iseendana. Täna tunnen, et see protsess on lõpetatud. Punaste lippude ja suhtesõltuvuse meisterklass on läbitud. Loodan, et päriselt ja selles elus lõplikult.

Kuidas sa tunned ära, et oled kriisis? Et nüüd on ikka päriselt jama majas, mitte hetkeline pahameel, tuju, kurbus.

Ega ma päriselt teagi...

Viimased kaks aastat on kulgenud hoopis teises tempos kui varasemalt. Mind proovile pannud. Palju olen selle aja sees kuulnud end sosistamas: "Ma ei jaksa." Ja siis edasi tegutsenud. Ja jaksanud. Justkui.

Sealjuures hoidnud hinge kinni, et asi päris hulluks ei läheks. Testinud oma piire. Tean ka seda, et niimoodi eluga mängides võid mingil hetkel jõuda kohta, kus sa ei suudagi enam lillegi liigutada. Mina veel suudan. Veel pole päris piir käes.

Kuid siiski..

Miskit on minu sees vaikselt murdunud, kuni reedel ma vajusin täiesti koost ära. Ja proovisin end nädalavahetusel natukene lappida, et kuidagi edasi minna.

Näen, kui palju asju hingab mulle kuklasse ja ma tunnen, et tahaksin peatuda, kõigele ei öelda ja lihtsalt olla. Sest ma ei tea, kui kaua ma suudan.

Ja siis on neid, kes küsivad, kas jooga ei aita. Kuidas küll on joogast saanud maagiline võlukepike, mis lahendab kõik mured? Jooga ongi imeline. Ehk tänu sellele ma olengi kõik need "Ma ei jaksa" hetked üle elanud.

See on sama, kui sa teed järjepidevalt trenni, aga sööd iga päev kg torti ja igast jura. Kas kaal langeb? Kas trenn pole hea? Ikka on, aga ta toimib paremini mitme asja koosmõjul.

Ma tean juba ammu, et pean midagi muutma. Aga kuidas leida see julgus ja suund?

Kohtume Peetris, Järvamaal! 🥳😇

Detsembris toimub midagi igale maitsele! 🌟
Klõpsa pildile ja loe lähemalt.

Kõik tunnid toimuvad Aravete lasteaia saalis. Juhendaja on Kristi Kirss. Kirjapanekuks kirjuta. Uuri ka matilaenu võimalust.